Quinn Maguireʼil on stabiilne elu, kihlatu ja enda meelest selge plaan tulevikuks. Kõik selle pöörab pea peale ema ülestunnistus surivoodil – temast eemale hoidnud isa, kelle peale Quinn on kolmkümmend aastat pahane olnud, ei olegi ta pärisisa. Selle sosinal lausutud paljastuse peale asub Quinn teele Mauile, ema lapsepõlvekoju, lugudest tuntud paradiisi, mis peidab endas tõde ema mineviku ja kõikide sellega seotud saladuste kohta, mida Quinn on otsustanud teada saada.
Kuid Quinni tõeotsingud kujunevad veel raskemaks, kui ta ette kujutas, sest enda saarel sisse seadmisega kaasnevad probleemid ja mandrile jäetud kihlatu kahtleb igas tema valikus. Aja möödudes, kui ta kaevub sügavamale oma perekonna loosse ja kuvandisse, saab üks asi selgeks: Maui on just nii kaunis, nagu Quinn oli alati ette kujutanud, ja selle paiga maagia aitab tal endas üles leida naist, kelleks ta on loodud.
Õun on ajalooga puuvili, mida teame juba piiblist, samuti paljudest muinasjuttudest ja muistenditest. Õnneks pole õunapuud välja surnud. Kesk-Aasias, kust õunapuu pärineb, on tema metsik esivanem mägi-õunapuu säilinud tänaseni. Aed-õunapuud peetakse lausa esimeseks kodustatud taimeks. Nüüdsel ajal on aretatud uusi imelisi õunasorte nii suvel söömiseks kui ka üle talve hoidmiseks.
Inglise vanasõna ütleb, et õun päevas hoiab arsti eemal. Õunad on tõepoolest väga tervislikud ning süüa võiks neid ikka mitu tükki päevas. Lisaks võib õunu kasutada hautistes ja hoidistes, mahlades ja moosides. Õunakoored saab ära kuivatada ja talvel nendest lõhnavat teed teha. Lastele võib kommi asemel pakkuda kuivatatud õunalõike. Mahlapressi jäänud massist saab teha õunaäädikat või panna leivatainasse.
Nii et ärme viime riknenud õunu metsa alla, vaid kasutame kõik ära söögiks ja joogiks.
„Koertepark” on mitmel ajatasandil kulgev romaan tänapäeva Helsingist, Ukraina iseseisvusaastatest ja üheksakümnendate Eestist, elust ida ja lääne puutepunktis, ühiskonnas, mida valitseb korruptsioon. Romaanis kirjeldatud 10–11 aasta tagune Ukraina viiks lugeja justkui tagasi nõukogude aega: sama meeleolu, samad punased nelgid. Oksanen ei jää siiski selle juurde pidama, ta kirjutab ka pärast taasiseseisvumist ja eelkõige oranži revolutsiooni ajal riigis toimunud muutustest, uuest leheküljest Ukraina ajaloos. Kogu selle taustal toob Oksanen selgelt ja vahedalt lugeja ette uue maailma: majandusharuks muudetud lastevabriku, kunstliku viljastamise ja surrogaatemaduse ning õigustest ilmajäetud, armutult ärakasutatud doonorid.
Reklaamiagentuuris töötav Klara Vinter oli enda meelest edukas, sest miks muidu teda jälgiti ja kadestati. Kes ta oma sisemiselt olemuselt oli, mida tegelikult oskas või tahtis, sellest polnud ta sõpradel ja tuttavatel aimugi ja keda see ikka huvitas, kui see talle endalegi midagi ei tähendanud. Oluline oli sära tema ümber ja info, mida ta oma ekraanile paiskas. Klara oli veendunud, et kui ta ei saanud reaalselt olla selline, nagu tahtis, lõi ta endast sotsiaalmeedias profiili, mis oli nii täiuslik, et ta hakkas ka ise uskuma, et ongi selline.
Hiljuti maalt linna tulnud noorel ehitajal Voldemar Paimanil polnud midagi peale oma kutseoskuste. Ta oli oma meelest küll juba üht-teist elult õppinud, et olla arukas ja tark või siis vähemalt püüdlik ja teadlik, kuid oli asju ja olukordi, mis jäid ilmselt elu lõpuni selgusetuks.
Alati võib leida põhjenduse, miks me midagi teeme või tegemata jätame, eriti veel siis, kui ollakse noor – kõik on ju tõlgendamise küsimus. Kui inimene ei suuda või ei oska ise otsustada, siis on väga hea, kui leidub mõni sõnumitooja, kes lihtsalt tuleb ja ütleb, kuidas ellu jääda, kuhu edasi minna, või siis mil moel lihtsalt õnnelik olla.
