Uued raamatud

Nii vähe on praeguses elus asju, mis on kindlad. Nagu Tammsaarel üks Mauruse kooli õpetajatest küsib: mis see on, mis oli, on ja jääb (peale jumala). Raske öelda, kuidas sellega praegu on. Aga mingi kindlustunne tekib, kui on keegi, kellest sa tead, et tema on seal, on kohal, püsib. Aga mitte tardumise mõttes. Vaid et see ongi tema koht ja tema paik, tema väärtustab seda kohta ja see koht väärtustab teda,” kirjutab raamatu saatesõnas teatriuurija Lea Tormis. Ja lisab: „Ita Ever kehastab aja ja teatri muutumist ja ühtlasi eneseks jäämist. Sõltub ka näitleja oleku intensiivsusest, temperamendist, enesekehtestamise jõust ja tahtest, kas temast saab teatri sümbol. Itast on saanud.”Jah, kuid mida arvab Ita Ever ise elust ja üldse? – Palun väga, „Ita sõna” läbib raamatut. Tundub, et igaühele meist on ta midagi öelnud või ütlemas:

Noorus tuleb aastatega.

Ära vihasta, ainult vaata ja imesta.

Kui mina oleksin lihtne ilus lill, siis üks kullerkupp.

Raamat „Lava on elu” annab lugejale võimaluse rännata koos Ita Everi ja tema unustamatute tegelaskujudega läbi aastakümnete. Läbi meie kõigi elatud elu. Üha uued põlvkonnad on aastakümnete jooksul kasvanud üles koos Ita Everiga. Mõni ta tegelaskuju ehk ei pruugigi meeldida, aga see pole üldse tähtis. Itat armastatakse tingimusteta. On tunne, et temaga on kindel. Kui Ita Ever on Draamateatri laval, siis sa tead, et kõik on hästi ja elu läheb edasi.

Emma ja Nathan on väga erinevad inimesed. Aga kohtudes haigla ooteruumis, kus seinal tiksub kell ja laual lebavad vanad ajakirjad, on nad mõlemad hirmunud, ärevil ning üksi. Ja neil on midagi saatuslikult ühist...

Emma elu möödub vaikselt. Ta hoolitseb haige ema eest ja elab oma kujutlustes lemmikraamatute lehekülgedel.

Nathan veedab oma päevi maapinnast viie kilomeetri kõrgusel õhus kukerpallitades ja hõljudes – ta on langevarjuhüpete instruktor. Kogu elu on saatnud teda kordusunenägu, et sureb kahekümne seitsme aastasena, ning ta suhtub igasse päeva nagu viimsesse.
Kui saatus Emma ja Nathani kokku viib, muutub kõik.
Emmat pole kunagi varem suudeldud, ta pole maitsnud šampanjat ega reisinud välismaale. Nathan pole kunagi olnud armunud, kandnud erinevaid sokke ega kasvatanud seemnest päevalille.
Emma ja Nathan annavad lubaduse, et ei raiska kunagi ühtki tundi, sest teavad, et hüvastijätt võib tulla liiga ruttu. Nad armuvad, kuid kas nad teineteist mitte liiga hilja ei leidnud?
See on liigutav, ent samas meeliülendav romaan armastuse lunastavast jõust ja sellest, et lõpp ei pruugi üldse olla lõpp.

Goodreadsi kasutajate hinnangul 2020. aasta parim põnevik!

Pruut ‧ Viies ratas ‧ Isamees ‧ Pulmakorraldaja ‧ Pruutneitsi ‧ Laip

Külalised kogunevad Iirimaa ranniku lähedal asuvale saarele, et tähistada kahe inimese abiellu astumist. Peigmees: nägus ja sarmikas, tõusev teletäht. Pruut: terane ja ambitsioonikas, ajakirja väljaandja. Tegemist on pulmadega, mis sobiks ajakirja või kõlbaks kuulsusele: disaineri käe all valminud kleit, kauge koht, luksuslik pidu, eriline käsitööviski. Mobiililevi võib küll hakkida ja lained pisut raputada, kuid kõik on meisterlikult kavandatud ja viiakse niisama meisterlikult ellu.

Aga olgu plaanid kuitahes täiuslikud, inimloomust see ei muuda. Kui korgid šampanjapudelitelt minema lendavad ja pidu algab, hakkavad meenutuste ja heade soovidega segunema ja pinnale kerkima vana vimm ja väiklane kadedus. Peigmehe semud algatavad kooliaegse joomismängu. Pruutneitsi rikub ära oma kleidi ja see ei juhtu just päris kogemata. Pruudi kauaaegne (meessoost) sõber saab maha ebameeldivalt intiimse toostiga.

Ja siis leitakse üks nende seast surnuna. Kes külalistest ei soovinud õnnelikule paarile head? Ja ehk oleks olulisem küsida: miks?

Lucy Foley õppis Durhami ülikoolis ja Londoni ülikooli kolledžis inglise keelt ja töötas mitu aastat ilukirjanduse toimetajana. Tema tõeline läbimurre krimikirjanduse tippautorite sekka toimus 2019. aastal raamatuga „Jahiseltskond“ (eesti keeles 2020).