6.jaanuaril toimub TAPIKUL
RAAMATUKOGUSKOLMEKUNINGAPÄEVA tähistamise üritus
algusega kell 18.00.
Räägime tähtpäevast, meenutame möödunut ja tervitame 2017.aastat.
Algselt tähistati 6. jaanuaril Kristuse sünnipäeva. Legend räägib, et
Kristuse leidsid taevas süttinud tähe järgi kolm Idamaa tarka. Pärast Kristuse
sünnipäeva nihutamist jõuluajale sai 6. jaanuaril tavaks kolmekuningapäeva
tähistamine. Keskaegsetes linnades kestsid nimelt jõulupidustused toomapäevast
kolmekuningapäevani. Viimaste sajanditeni ongi kolmekuningapäeva peetud
enamikus Euroopa maades ja ka Eestis jõuluaja lõpuks.
Sellel päeval käisid paljudes Euroopa maades ringi kuningad, kroonid peas.
Kuningakskäijad laulsid, anti nukuetendusi. Kaasas kanti teivast tähega ja
laternat. Seda nimetati Petlemma täheks. Kuningakskäimise komme oli vähesel
määral levinud ka näiteks Tallinnas, kus veel 1980. aastatel liikusid kolm
kuningat lauldes ringi.
Jüri Kuuskemaa kirjutab priskest söömisest ja õllejoomisest ning pirukast,
mille sisse oli poetatud üks uba või hernes. Pereliige, kes juhtus oa või herne
endale saama, kuulutati pidulikult oa- või hernekuningaks. Kui aga leidjaks oli
naine, siis juhtis pidu oa- või hernekuninganna. Leitud uba tähistas
idanemisaega ja õnnistust uue aasta andidele.
19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses segunesid rahvapärased ja
kristlikud jooned omavahel üsna tihedasti. Luterlased külastasid sel päeval
sagedasti õigeusu kirikut, et saada osa vee õnnistamisest ja tuua sealt
pühitsetud vett ehk nn jordanivett koju arstimiseks ja muuks otstarbeks. Vesi
püsis uskumuste kohaselt kogu aasta värske.
Tavaliselt viidi jõulu- ja näärikuused just sel päeval
toast välja, linnades koguti nad kokku ja viidi metsa. Euroopas oli tavaks sel
päeval jõulukuused pidulikult põletada ja viimastel kümnenditel on suuremates
Eesti linnadeski nii tehtud. Läbi aegade on kolmekuningapäev olnud oluline
lastele – neil oli ju õigus jõuluehted ära korjata ning jõuluõunad ja
-maiustused kuuse küljest ära süüa.
