Aru, Tapiku küla, Põltsamaa vald, Jõgevamaa, 48218 Tel 57878898, 53850237
Avatud
neljapäev, 18. mai 2023
neljapäev, 13. aprill 2023
teisipäev, 11. aprill 2023
neljapäev, 6. aprill 2023
Uus raamat!
„Kadunud tütre” peategelane on keskealine lahutatud naine Leda, ülikooli õppejõud, kes pärast pikki aastaid lastele pühendumist leiab end üksi ja vabana, sest täiskasvanud tütred on kolinud isa juurde Kanadasse. Ta otsustab minna mere äärde puhkama. Esimest korda ei ole tal mitte kellegi ees mingeid kohustusi, ta ei pea kellegi teise eest vastutama ega hoolt kandma.
Romaan kirjeldab värvikalt suvist rannamelu ja inimesi. Peagi jääb Ledale silma noor ema Nina, kes mängib andunult oma väikese tütrega. Naiste vahel tekib sümpaatia ja mõistmine, kuid see lööb kõikuma, kui Nina laps kaotab rannas oma lemmiknuku ega suuda sellest kuidagi üle saada...
teisipäev, 14. märts 2023
Head emakeelepäeva!
kas siis selle maa keel
laulu tuules ei või
taevani üles
igavikku omale otsida?
“KUU” (1818)
Esimest korda peeti emakeelepäeva 1996. aastal. Selle tähtpäeva idee autor on Sonda kooliõpetaja Meinhard Laks (1922-2008), kes juba 1995. aastal hakkas koguma toetusallkirju meie emakeele kaitseks.
Ametlikult kuulutas riigikogu emakeelepäeva riiklikuks tähtpäevaks 1999. Aastal.
Alates 2008. aastast on saanud traditsiooniks kirjutada emakeelepäeval e-etteütlust, mida korraldab Vikerraadio koostöös Eesti Keele Instituudi ja Haridus- ja Teadusministeeriumiga.
kolmapäev, 22. veebruar 2023
neljapäev, 16. veebruar 2023
teisipäev, 14. veebruar 2023
pühapäev, 29. jaanuar 2023
VESI. ELUALLIKAS
Tapiku raamatukogus pühapäeval 5.veebruaril kell 13.00
külas veespetsialist Anatoli Kuptsov
teemaks Norra allikad ja siinkandi põhjavesi
Uut lugemist!
Lugu räägib noorest naisest Merilist, kes sestpeale kui mäletama hakkas, on unistanud oma kodust. Teekond lastekodust täiskasvanute maailma on kulgenud käänuliselt, ent läbitud õppetundide abil saab Merili sama hästi või pareminigi hakkama kui paljud päriskodudes kasvanud eakaaslased. Ja Merili sugupuu? Ta ei tea sellest midagi, kuid asub uurima. Kangutab avali saladused, mis tema saatust sünnihetkest alates kujundasid, laob jupphaaval kokku oma perekonna pusle. Ent kuni selgub tõde, on lastekodukaaslane Jaanika ainus inimene, kellel on koht tema südames. Sõbranna toel lepib Merili teadmisega, et enam ei saa teha midagi muud kui andestada. Aga kuidas saab unustada ja andestada aega, mil ainsaks lohutajaks oli kaisuloom? Kaisukas, mis oli pisaratest niiske, kui laps uinudes üksindusest nuttis. Kui igatsus kallistuse järele oli nii suur, et tekitas füüsilist valu. Kui ei saanud aru, miks karistatakse selle eest, mida pole teinud. Kui ei teadnud, kuhu kuulud, ja kui oli teadmine, et mitte kusagil pole sinu jaoks kohta. Mitte kellegi juures. Siiski tõdeb Merili lõpuks, et tal on, mille eest lastekodule tänulik olla. Lastekodule ja kõigepealt iseenda sihikindlusele.