Puud annavad ära oma septembrikuise koorma
ja vaatavad kaugusse;
oh seda selgeltnägemist.
Valgus, tume mets, mahajäetus,
ja kõige selle all päratu nukrus.
Unustagem ära, kõndigem kergel sammul
läbi võõraste ja veidrate aegade,
läbi ikka ja jälle saabuva hämariku,
läbi habisevate sügispäevade ja iseteadliku metsa,
kurbusest hoolimata. See mets on ikka veel soe.
Eeva-Liisa Manner
Tõlkis Ly Seppel, kogust “Hüüd tuulde” (2007)
