1998 kirjutas ENN VETEMAA:
„Kirjastajad ja raamatukaupmehed
on ajast aega pidanud peanuppu vaevama, kuidas küll oma kaupa - vaimuvara -
edukamalt rahva hulgas levitada. Seoses üha uute ja uute meediakanalite
konkurentsiga on see aga aina raskenenud.
Kadunud Kaarel Ird on
kunagi öelnud, et vasika saab õpetada piimaämbrist lugu pidama ainult nii, et
surud ta nina piimasse. Noh, inimene pole vasikas ja kõik inimõigused kaitsevad
teda igasuguse sunni või ahistamise eest. Ei tohi me vägisi kedagi targemaks
teha!
Eestlane on raamatust
üldjuhul alati lugu pidanud, kuid ega kirjasõnale tähelepanu tõmbamine pole
kunagi liiast. Ka jüripäeval. Eriti jüripäeval.
Selle sajandi
kolmekümnendail tuli üks Kataloonia raamatukaupmees mõttele hakata jüripäeva
tähistama raamatu ja roosi päevana. Sel päeval võiks iga mees kinkida naisele
raamatu ja naine mehele roosi. Nii õpetab traditsioon, kuid ega ka vastupidine
variant - raamat mehele, roos naisele - keelatud ole.
Idee levis ja nüüd
pidutsevad kataloonlased 23. aprillil oma pealinnas Barcelonas varastest
hommikutundidest keskööni, lüües roosidel tantsu, raamat kaenlas. Tänavatel ja
koguni trahterites käib vilgas raamatumüük, mööda linna marsib
karnevalirongkäik. Kirjanikke, nende uudisteoseid esitletakse. Kogu päev on
tulvil lõhnu, värve ja raamatukaante kirevust.
UNESCO kuulutas 1996.
aastal raamatu ja roosi päeva, s.o. 23. aprilli ülemaailmseks raamatu ja
autoriõiguste päevaks, rõhutades niiviisi kirjanduse erilist tähtsust üldises
sotsiaalses ja kultuurilises arengus.
/…/
Ei ole me nii rikkad, et
roosidel tantsida, sinililligi ja lumikellukesi veel vähe, ja vahest on
loodusesõbralikum neid rinnas kanda. Kaenla all võiks aga raamat olla küll. Kas
too rõõmus päev ei dissoneeri kuidagi nukramate assotsiatsioonidega, mis
eestlastel jüripäevaga seotud on? - Ei. Miks? Eks lillega meenutatakse kaudselt
ka noid kunagisi lahkunuid, kes jätsid meile oma keele. Keele, milles
kirjutatud raamat on meie rahvusliku identiteedi senine kindlaim kaitsja.“
