Huvitavat lugemist septembris!

"Calmerino" Estraaditäht Kalmer Tennosaare lugu. Aigi Viira.

Kiirelt tulnud – kiirelt läinud? Kirjeldab see klišee kõige täpsemalt Kalmer Tennosaare lauljakarjääri? Võimalik. Põlvamaa külast suurtele lavadele lennanud mees, kellest võinuks saada Nõukogude Liidu Yves Montand, teeb ühtäkki tagasikäigu ja maandub täheseisusest kohaliku televisiooni saatejuhiks ja toimetajaks. Tõuseb korraks tagasi orbiidile Onu Kalmerina ja siis on kõik. Nii austajate hordide kui ka pereeluga. Tõsi, ta loob uue pere. Ta teeb muusikasaateid. Ta koguni laulab. Veel. Tunnistab, et hinges on rahu. Kas ikka on? On seda rahu temas üleüldse kunagi olnudki?

"Koertepark" Sofi Oksanen

„Koertepark” on mitmel ajatasandil kulgev romaan tänapäeva Helsingist, Ukraina iseseisvusaastatest ja üheksakümnendate Eestist, elust ida ja lääne puutepunktis, ühiskonnas, mida valitseb korruptsioon. Romaanis kirjeldatud 10–11 aasta tagune Ukraina viiks lugeja justkui tagasi nõukogude aega: sama meeleolu, samad punased nelgid. Oksanen ei jää siiski selle juurde pidama, ta kirjutab ka pärast taasiseseisvumist ja eelkõige oranži revolutsiooni ajal riigis toimunud muutustest, uuest leheküljest Ukraina ajaloos. Kogu selle taustal toob Oksanen selgelt ja vahedalt lugeja ette uue maailma: majandusharuks muudetud lastevabriku, kunstliku viljastamise ja surrogaatemaduse ning õigustest ilmajäetud, armutult ärakasutatud doonorid.

„Koertepark” on loetav kui Euroopa lähiajalugu vaatlev realistlik romaan ja ühtlasi ka kui psühholoogiline põnevik. Eelkõige on see aga inimlik lugu lojaalsusest ja armastusest, oma lapsed kaotanud naisest ja valede jõust.

"Puulased ja tohtlased" Andrus Kivirähk

Ja siis ma nägingi neid esimest korda. Terve leiliruum oli neid täis. 
Linalakad tüdrukud, patsid õlgadeni. Laiaõlgsed poisid, juuksed korralikult seitlisse kammitud. Kõigil rahvariided seljas, nagu läheksid nad laulupeole. Nad tulid üksteise järel leiliruumist välja ja rivistusid seina äärde, justkui valmistuksid ühispildiks.
„Kes need on?“ küsisin ma jahmunult.
„Puulased ja tohtlased,“ lausus Kallela vaikselt. „Nad aitavad meid.“

"Võõras kodu" Valev Uibopuu

Noor advokaadiabi Rein Maltspuu avastab maal suvitades oma sünnisaladuse ning saab teada, et tal oleks õigus pärida talu.
„Inimese ette kerkib võimalusi ja väljavaateid, kuid enne, kui neist aru saadakse ja taibatakse, on juba hilja. Enne kui hoomatakse allika vulinat ja küünitatakse januseid huuli selle poole, valgub see juba kuivanuna liiva. Enne kui sirutatakse käsi marjakobara järele puu otsas, on need koltunud ja kuivanud.
Talle meenusid pettumus- ja kahetsuspiinad, südamevalu, mida ta oli tundnud proua Randeri lahkumise järele. Ta elas selle kõik uuesti läbi, nagu kevadesse sattunud lumine päev toob tagasi kõik suure talve meeleolud, ja teda haaras hilinemise hirm.“

"Sõnumitoojad" Marje Ernits

Reklaamiagentuuris töötav Klara Vinter oli enda meelest edukas, sest miks muidu teda jälgiti ja kadestati. Kes ta oma sisemiselt olemuselt oli, mida tegelikult oskas või tahtis, sellest polnud ta sõpradel ja tuttavatel aimugi ja keda see ikka huvitas, kui see talle endalegi midagi ei tähendanud. Oluline oli sära tema ümber ja info, mida ta oma ekraanile paiskas. Klara oli veendunud, et kui ta ei saanud reaalselt olla selline, nagu tahtis, lõi ta endast sotsiaalmeedias profiili, mis oli nii täiuslik, et ta hakkas ka ise uskuma, et ongi selline.

Hiljuti maalt linna tulnud noorel ehitajal Voldemar Paimanil polnud midagi peale oma kutseoskuste. Ta oli oma meelest küll juba üht-teist elult õppinud, et olla arukas ja tark või siis vähemalt püüdlik ja teadlik, kuid oli asju ja olukordi, mis jäid ilmselt elu lõpuni selgusetuks.

Alati võib leida põhjenduse, miks me midagi teeme või tegemata jätame, eriti veel siis, kui ollakse noor – kõik on ju tõlgendamise küsimus. Kui inimene ei suuda või ei oska ise otsustada, siis on väga hea, kui leidub mõni sõnumitooja, kes lihtsalt tuleb ja ütleb, kuidas ellu jääda, kuhu edasi minna, või siis mil moel lihtsalt õnnelik olla.