Uued raamatud

Kaugel metsakolkas soode keskel jääb teadmata kadunuks üks mees. Asja uurima asunud uus konstaabel Madis avastab üllatusega, et see pole sugugi ainus selline juhtum: aastate jooksul on külast kadunud juba neli meest. Nad kõik on olnud kas täies elujõus poissmehed või lahutatud mehed ning lahkunud lausa üleöö. Millegipärast on eelmine piirkonnapolitseinik jätnud kõik kadumislood uurimata, kuid uus konstaabel sellega ei lepi. 
Tänu kõiketeadvale ja lobisemishimulisele vanaprouale Astale saab ta peagi teada, et kõigil kaduma jäänud meestel oli midagi pistmist metsatalus suvitava Marjuga. Too on kaunis ja toimekas naine, kelle tema ambitsioonikas abikaasa alatasa üksi jätab. Marju tunneb taimetarkust ja mõjub meestele suisa nõiduslikuna – just nagu tema vanaemagi omal ajal. Marju võlude suhtes ei jää ükskõikseks ka Madis. 
Kui teadmata kadunute juhtumitest saavad hämarad mõrvalood, tuleb Madisel nii pidada võitlust südame ja mõistuse vahel kui ka võidelda oma elu eest. 

Pille Simoni esikteos „Murakamoos“ kirjeldab kolkaküla inimsuhteid ja eripärasid, romaanis põimuvad tänapäevased tegemised ja ammused uskumused. 

Noorte, kes alati jäävad oma vanemate jaoks lasteks, vanemate mahasalgamisest ja tõdemusele jõudmisest, et vanemadki on tegelikult head ja hoolivad inimesed nagu nemadki. 

See on kummalise saatusega romaan, mida praegu käes hoiad. Kakskümmend aastat tagasi, 2001. aastal saatis Hans-Eerik Laansalu alias Erik Tohvri mulle Lambri Raamatus avaldamiseks äsja aasta alguses lõpetatud romaani. Käsikiri jättis mulle sügava mulje ja ma võtsin autoriga ühendust. Sellest kontaktist kujunes välja aastaid kestnud sõprus ja teineteise toetamine. Olen ju arst, kes sai nii mõnigi kord telefoni teel nõu anda, toimusid tänapäeval nii harilikuks saanud, tookord formaalselt mitteametlikud telefonikonsultatsioonid. Seadsime sisse tema jutu järgi diplomaatilised suhted, s.t. käisime teineteisel külas. Ja kui uue raamatu valmis saime, saatsime pühendusega sõbrale.  

Ometi ei rääkinud me sellest käsikirjast rohkem kui vaid alguses ühe korra. Erik ütles, et tahab seda veidike ringi teha ja nii see jäi. Uued tööd tulid tal aina peale ja minulgi oli vähe vaba aega, mida kirjanduse ja mesinduse vahel jagada. Nii see jäi, kuni polnudki enam võimalik midagi küsida.  

Käsikiri, mille olemasolugi olin vahepealsetel aastatel unustanud, tuli välja arhiivi kolimisel ühest kapist teise. Nähes taas seda toredat lugu arvasin, et leian selle ka nii-öelda kogemata lugemisest vahele jäänud raamatuna raamatukogust. Kontrollisin kõik ilmunud teosed läbi, seda sisu ei olnud ei sama ega mõne teise pealkirja all. Ei olnud ka enam disketti, mis oli paberil tekstiga kaasa pandud, ei olnud teost enam Eriku arvutiski alles.  

Proua lahkel loal teen nüüd teoks meie kunagise ühise plaani ja avaldan noore romaanikirjaniku, äsja pensioniikka jõudnud Eriku ühe esimestest suurematest teostest, kohe „Kollaste lehtede aegu” järel kirjutatud „Ringmängulaulud”. Parem hilja, kui mitte kunagi. 

Toimetanud Ülle Särg 

Praegusel koroona ajal, kui kuhugi sõitmine ei ole soovitav, on mõistlik lugeda mälestusi kunagistest reisidest.

Lood kaugetest maadest võimaldavad pisikest hinge puhkust ja tulla toime meid iga päev vaevavate püsiprobleemidega.

Politseiuurija Ira Teveri kaheksas juhtum. Pärast võistlusi leitakse rannast kõrkjate vahelt teisele kohale jäänud lohesurfari rüvetatud surnukeha. Juhtumis on midagi, mis Irat päris korralikult ärritab – tippsportlase surmast on tehtud lavastus! Mehe kulmud on vildikaga üle joonistatud ja suunurgad naerule seatud, rinnaesine punase värviga kaetud ja parem käsi asetatud südame kohale. Kõike seda on tehtud oskamatu räpakusega, aga sõnum on siiski olemas, kuigi mitte üheselt mõistetav. Kuna tegu on noore ja heas füüsilises vormis noormehega, võib oletada, et see lavastus on seotud mõne konkurendi kättemaksu või rituaalse meeldetuletusega. Ira Teveri lugude kaheksandas raamatus toimub tegevus uues keskkonnas. Ira on vahetanud elu- ja töökohta ning asunud vanemuurijana ametisse oma endise kolleegi Anti Saami alluvuses, kellest on vahepeal saanud Lääne prefektuuri jaoskonnaboss. Uurimistöö käigus tuleb Iral kohaneda uute oludega, selles endale koht leida ja vastsetele kolleegidele oma võimekust tõestada.