Karl Arthur Adson 135
Ta sündis Tartus majateenija pojana, kuid üles kasvas sugulaste juures Võrumaal. Adson õppis Tartus vaeste väikelastekoolis, Sänna vallakoolis, Võru linnakoolis, Pihkva maamõõdukoolis ning oli lühemat aega Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna hingekirjas. Ta töötas Venemaal (1907–1912) ja alates 1912. aastast Tallinnas maamõõtjana. Alates 1918. aastast tegi kaastööd ajalehtedele Tallinna Teataja, Sotsiaaldemokraat ja Postimees. 1920. aasta sügisest oli Tallinna Teataja toimetuse liige, sama aasta lõpust ka Päevalehe toimetuse liige, joonealuse ja kirjandusliku lisa toimetajana. Eesti Vabariigi põllutöö- ja haridusministeeriumis, ajalehetoimetustes, teatridramaturgina, vabakirjanikuna. Aastatel 1935–1940 töötas siseministeeriumi filmiinspektorina ja propagandatalituse ametnikuna.
Adson tuli eesti kirjandusse võrumurdeliste luuletustega ning oli tegev Siuru ja Tarapita kirjanikeühingus.
Tema kujunemisele luuletajaks andis suuna tutvumine Marie Underiga 1913. aastal, kelle elukaaslaseks ja truuks saatjaks jäi Adson elu lõpuni. Adson on olnud eesti kirjanduse kõige järjekindlam murdeluuletaja, võrumurdelisi tekste sisaldavad eranditult kõik tema luulekogud. Murdekeele tõttu arhailise värvinguga värssides peegelduvad eesti luule arengulugu ja üldtendentsid.
1944. aasta septembris põgenes Adson Rootsi. Seal leidis ta rakendust arhiivitöölisena teatrimuuseumis ja raamatukogus.
